Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama eelmise aasta (2014) jaanuarist. Olin selleks ajaks olnud neli kuud enamjaolt kodust ära, kui nädalavahetused välja jätta ning tekkis mõte, et miks mitte. Võiks ju olla küll. Kuna ma ise polnud veel väga kindel mis järgmisest aastast saab, siis raputasin pead ja lükkasin mõtte edasi. Kindlust on vaja, ja see polnud hetkel eriti tugev.
Järgmine kord tekkis mõte mais ja isegi tahtmine, kuid ka seekord läks tuhin üle. Asi muutus tõsiseks aga juuni algul ja siis pidin midagi otsustama. Otsustasingi, peale Jaanipäeva hakkan asjaga tegelema, sest enam teisiti ei saa.
Jaanipäev läks mööda ja hakkasin internetist otsima. Leidsin mõned sobivad, üks ilusam kui teine. Ja teine parem kui esimene, kuid kuidas nendes kindel olla? Tegin paar telefonikõne ja üks lubas kaasa tulla. Oota, mida te nüüd mõtlesite? Ma otsisin autot . Ok, alustame algusest .
Jaanuaris 2014 tekkis olukord, kus ühistranspordiga Kehnas käimine on piin (4h minek ja 4h tulek). Eriti siis kui tunniplaan on inimesi mitte arvestav. Üks tööpäev nädalas ja nii peaaegu terve jaanuar. Kuna sai õe autoga käidud, siis lükkasingi asja edasi. Ega ma polnud ka kindel, et sügisel Kehtnas jätkata tahan, sest esimesed neli kuud olid kuskil midagi valesti ja ma ei oska seda seletada mis oli valesti. Ja nii lükkuski asi maisse.
Veebraur kuni mai oli enam vähem. Kuid mais algas sama jama mis jaanuaris. Õnneks ainult kaks nädalat Ka selle elasin tänu õe autole üle. Vajadus hakkas peale sundima aga ikka ei tahtnud veel autot soetada, kuid sügisel Kehtnas edasitöötamine oli juba kindel. Samas, küll on hea elada, kui sul pole panga kohustusi. Miski asi mis oli valesti oli ka ära kadunud või mööda läinud.
Lõpliku põntsu, et on vaja autot tuli hoopis õe auto kasutamisest. Juunis oli vaja kahel järjestikusel päeval käia Kehtnas. Hea, kui ühel oleks käinud. Ma ei saanud kummalgi korral. Ühel päeval oli õel ja teisel päeval isal vaja autoga käia. Seega mina olin ei keegi. Ja siis otsustasin, sügiseks peab auto olema, sest ühistrantspordiga Kehtnas enam ei käi või peab vägisi otsima teise töökoha. Peale jäi esimene mõte ning asjaga hakkasin tegelema peale Jaanipäeva.
Jaanipäev möödus ja autot otsima hakates oli kindel järgmine: EI jaapanlane ega ameeriklane ning Opel pole valikus. Eks hinna lagi oli ka pandud mille hiljem tõstsin 1K (1000 €) võrra suuremaks. Peaaegu kuu sai otsitud ja sõelutud neid autosid. Lõpuks oli kolm välja valitud mida oleks vaja vaatama minna.
Mina pole ju mingi autoteadur. Sai teha paar kõnet ning üks tuttav oli nõus aitama. Tema aga helistas autoinimesele kes minu autodele kohe ütles, et need roostetavad, kuigi kõik muu võib korras olla. Uskusin seda, kuid pakkus ka välja ühe müügis oleva auto (mitte ta enda firmast, aga ilmselt sõber/tuttav). Esimene küsimus oli mul mis auto? Vastuseks oli Opel Astra. Mäletasin ainult Opel Kadet ja see oli kandiline ja seda ma küll ei tahtnud. Aga kuna Astra oli meelest läinud, siis olin nõus seda vaatama minema. Isegi auto kuju sai eelmisel õhtu internetist vaadatud.
Käes oli 24. juuli kui õde pidi Pärnu koolitusele minema, ema tahtis tuttavat Pärnus külastada ja mina sain auto, et linnas minna enda autot vaatama. Et mitte detailidesse minna, siis peale auto nägemist ja reklaam juttu nagu ikka ning väikest ninakrimpsutamist (auto polnud arvel) said sotid selgeks ning diil sõlmitud. Soetasin auto Opel Astra 1,6L, bensiin, 2003, tumesinine, manuaal, 5-ukseline luukpära. Reg. number 792 BLP.
Nüüdseks on see auto olnud siis 9 kuud, 1 nädal ja 3 päeva ja >11000 km minu käes. Ja kuna kohe on tulemas koolitus Tartus, siis hakkab kilometraaž kasvama veel kiiremini.
See on siis teine kord, kui on olukord: Ära ütle iial iial. Ma ei tahtnud Opeli ja soetasin selle (ma pole hetkel pettunud). Esimene kord oli 1996 kevad, kui ütlesin et ükskõik mis töö, aga mitte õpetaja. Nüüd olen olnud 19 aastat õpetaja/lektor (ikkagi pole pettunud) . Kolmandat varianti ma juba kahtlustan, aga ma ei ütle seda.
Miks pilti pole? Saame kokku ja vaata
Nael kummi ja sau p***e