Lõppevasse töönädalasse mahtus sisse ka paar kummalist olukorda. Selist olukorda poleks ma kunagi suutnud ettekujutada, et see üldse saab juhtuda. Tööpäev algan 9:30 aga kui kell 9:16 olin koolituskeskuse juures selgus et maja on kinni. Enamus koolitatavaid oli ka kohale tulnud ja juba lõõbiti et algab enneaegne koolivaheaeg. Õnneks asi päris nii ei läinud. Kaks minutit enne poolt kümmet tehti uks lahti, aga siis selgus et tema pole koolituskeskuse inimene, seega võtsin kõne Tartu (otsene tööandja on Tartus). Viis minutit peale kõnet oli koolituskeskuse boss kohal ja pääsesin klassi. Tulemus oli aga selles, et tundi alustasin 10 minutit peale õiget aega. Kuid sellega päeva tsirkus ei lõppenud. Tööpäev läbi ja uksed lukus aga kuhu võti anda. Sekretär jälle kadunud. Sel korral Tartu ei helistanud, vaid numbril, mis on sekretäri uksel. Kõnes öeldi kuhu võti panna. See viimane meenutas mulle olukorda esimesel päeval kui tahtsin klassi näha. Ka siis polnud koolituskeskuse isikut kohal, kuigi ajaliselt oleks pidanud olema. Selline asi ei tekita eriti usaldust.
Päev varem või oli see reedel, enam ei meenu, kuid siis hüpati grupi kraesse, et nätsu ärge pange küünla topsi (värviline klaasist anum kus odav küünal sees). Niipalju kui ma olen täheldanud pole ma kellegil üldse nätsu närimas näinud. Ja teiseks, kui inimene on töötu ja keskmine vanus kusagil 40 kandis pole idioodid vaid ainult töötud. Sellepeale ta ei mõeldud et see võis olle eelmise päev õhtuse grupi gümnaasiumi autokooli õpilaste tehtud.
Kuid seoses kinnise uksega hommikul ja õhtul võtmete äraandmisega oli reedel peale esimest pausi sekretär kohal. Andis MAJA välisukse võtme ja muud võtmed pidin juba kokkulepitud kohta panema.
Lõpuks laupäev. Pole vahet kas kodus või võõras kohas. Kell oli 11 tsut läbi kui jalad allaajasin ja "hommikuste" toimingutega alustasin. Päike paistis, ilm tundus ka soe olevat rõdul käies, seega nädala sees mõeldud tegevus vaja ette võtta.
Aega on, seega Rakvere Põhjakeskusesse vaja minna. Kuna aega oli siis igapäevaselt tavalisele liigutusele läksin Side tänavalt Karja tänavale ja sealt sut joones Tallinna maanteele (paari kohta vältisin, sest tööpäevadel satun sinna nagunii) ja sealt edasi linnast välja Põhjakeskusesse. Teel sinna jäid mulle ette Spordikeskus, kus jalkaplatsil toimus miskit. Aga rahvast palju polnud. Siis jäi veel ette Aqua Hotel & Spa, mida näen iga hommikul tööle minnes, aga sel korral keerasin kõrvale ja järgmiseks hakkas silma Katariina Kelder. Siis nägin Rakvere Teatrit. Ma ei tea miks, aga mulle tundus et see on üks vana ja räämas maja. Aga maja nähes olin ma meeldivalt üllatunud. Täitsa korras ja ilus hoone, isegi nende Väike maja. Sealt edasi hakasid igapäevased asjad silma, politsei, päästeamet erinevad autosalongid, raudteeviadukt ja siis juba Põhjakeskus.
Põhjakeskuses tegin kiire ringi. See nagu Pärnus Kaubamajakas. Kahekordne. Kuna Hessburgeri aeglases sabas ei suutnud enda korda ära oodata, läksin seal asuvasse toidupoodi ja ostsin Saaremaa Vesi. Tagasi oli korra isegi plaanis taksoga tulla, aga kuna ilm oli ilus ja aega piisavalt läksin jala.
Tagasiteel läksin algselt sama teed ja siis Vallikraavi tänav. Nägin ka Linnakodanikumaja ja jälle jäi Spordikeskus ette. Edasi sai juba liigutud tuntud radadel ja keskklinnas. Kogu marssimine võttis aega natuke üle 4 tunni, peale seda kui kesklinnas sai ka Kroonikeskust külastatud.
Pühapäev algas sarnaselt laupäevaga, aga ilm oli heitlikum. Kaugeim punkt oli sel korral raudteejaam. Aega võttis see paar tundi, rahulikult lonkides ja vaadates mis tänavatele jääb. Rimi, Ararat, Kurva kodu. Ainult esimesse läksin sisse kui olin ringiga tagasi tulemas. Isegi kiirsöögikohti pole Rakveres :( Vähemalt pole siiani silma hakanud. Silte olen näinud aga need on juba ammu hüljatud. Põhjakeskuses kiirelt söömaskäia on natuke liiga kaugel jalgsi minemiseks.