Tööpäeva eelnev osa ei läinud päris nii nagu vaja. Ei õnnestunud saada kõrvaklappe kooli. Nüüd tuleb oodata järgmise nädalalni, siis on näha kas saab kah lõpuks või mitte. Tunnid läksid nii nagu oli plaanitud. Paistab, et tuleb hakata paari nädalapärast kontrolltööga õpilasi hirmutama. Kahjuks pean tegema kaks erinevat varianti. Edasijõudnud ja natuke aeglased ja unistavad õpilased. Päeva lõpetasin Citis. Põhjuseks oli ühe kingi raha üleandmine ning lisaks õnnestu näha ühe telepurgi saatejuhti üle pikaaja. Tore et käib ja külastab ka Pärnut mitte pole läinud uhkeks Tallinna vurleks ;-)
Neljapäeval ärgates tundsin et on kuidagi külma võitu. Käidud sai apteegis ja poes. Mõõdetud köögi seinu, lage ja põrandaid ning mõõdetud põrandaliistu kogupikkust. Nüüd vaja oodata kui naaber terveks saab, et linna värvi järgi minna. Ühel hetkel vaja jätkata ka soemüüri edasiarendusega.
Kuna õhtul poole kaheksaks oli ikka väga külm hakanud käisin keldris ja tõin puid pliiti alla ja ahju. Mõlemasse sai ka tuli tekitatud. Kahjuks kahte kohta korraga seda teha vist ei või, sest ühel hetkel oli suitu terve korter täis. Kõik aknad ja uksed sai lahti tehtud ja 15 minutit hiljem oli jälle normaalne olla. Nii hullusti pole veel seda suitsu siin korteris olnud. Vähemalt mitte siis kui mina olen seda teinud.
Nüüd aga pealkirjast. Miks selline pealkiri? Põhjus lihtne 11.11.1997 kell 16.30 paiku lülitati minu esimene mobiiltelefon AEG TP-9040. Sideoperaatoriks oli GSM256, mis muutis hiljem nimeks Radiolinja ning nüüd on Elisa. Seega ilus ümmargune kümme aastat!
Möödaminnes võib mainida veel seda, et WhatPulse kasutajana olen suutnud 13,7 miljonit klahvi vajutust ja 2,9 hiireklõpsu teha peaaegu nelja aasta jooksul. Number oleks suurem kui seisaks meeles soft installida kui formati olen teinud.